11. oktoobril otsi kokku tõmbav kolmas Tallinna arhitektuuribiennaal „Isejuhtiv linn“ (www.tab.ee) kutsus kokku eksperdid kogu maailmast, et arutada kas ja kuidas võiks Eesti olla isejuhtivate sõiduvahendite massilise rakendamise eestvedaja. 10. ja 11. septembril toimunud sümpoosiumil käis elav arutelu selle muutusega kaasas käivate võimaluste ja kasvuraskuste üle.
Vajadus toimetada inimesi ja kaupu ühest punktist teise on ajas kasvav. Küsimus on selle vajaduse rahuldamises selliselt, et see oleks globaalselt kestlik. Võimalus peitub isejuhtivas tehnoloogias, mis muudab ühiskonnas mitte ainult seda, „mida“ me tarbime, vaid ka seda, „kuidas“ me seda teeme. Isikliku sõiduvahendi omamine on modernistlikus mõtteraamistikus olnud staatuse ja vabaduse sümbol.See ei ole enam nii: noorem põlvkond nii Euroopas kui Ameerikas on asunud vaatlema autot praktilise tööriistana, mis aitab jõuda punktist A punkti B. Enam ei ole oluline auto kui materiaalne omand, vaid pigem see liikuvus (mobility), mida agregaat võimaldab. Kui sellesse juba liikuva lumepalli valemisse lisandub mõne aasta pärast isejuhtiv tehnoloogia, siis muutub oluliselt ka eespool nimetatud mõttevoolu kasvu suund ja kiirus.
Platvormide tõus
Infoühiskond sunnib olemasolevat tootmis- ja teenusmajandust tantsima uute mängureeglite järgi. See, kes tantsusammudega hakkama ei saa, peab kohvri kokku pakkima ja areenilt lahkuma. Kui Airbnb koduleht 2008. aastal tekkis, ei kujutanud selle loojad ette, et aastaks 2015 on nendest saanud maailma suurim majutusettevõte, sealjuures ilma igasuguse kinnisvaraomandita. Sarnased muutused on toimumas ka liikuvusteenuste maailmas, näideteks kasvõi Uber ja meie oma Taxify. Peamine muutus, mida uued platvormid võimaldavad, on info agregeerimine ehk kokkukoondamine ühte, kõigile arusaadavasse kohta, luues usaldust võhivõõraste vahel.
Muutus usaldusloomes on peamine tõukejõud ärimudelite ümbermõtestamisel. Enam ei pea alati vett lihtne skeem: mina annan toote või osutan teenuse ja saan tarbijalt vastu raha. Tarbija on üha enam huvitatud protsessis osalemast.
Koostöö- ja jagamismajandus
Peamine muutus, mida toovad kaasa uued platvormid ja uus tehnoloogia, toimub meie kõigi peades ja eelkõige selles osas, kuidas me tarbime tooteid ja teenuseid. Koostöömajandus tähistab tänapäevase mudeli edasiarendust rohkem prosumer (producer + consumer) suunal, kus tootja ja tarbija vaheline piir muutub hägusamaks. Lõpptarbija tuleb tootjale või teenusepakkujale oluliselt lähemale, kui seda kujutab ette praegune klassikaline tarbimismajanduslik skeem. Koostöömajanduses, nagu ka tänapäeval toimiva mudeli puhul, vahetab raha mingil hetkel omanikku. Jagamismajanduse eripära on see, et raha ei vaheta omanikku ja arveldamine toimub bartertehingutes või mõnes muus väärtussüsteemis.
GM 1-2 inimese kapsli prototüübid
Peamine ärimudeli muutus liikuvusteenuse valdkonnas on see, et lõpptarbija hakkab maksma liigutud kilomeetrite, mitte auto omamise eest. Tulevikus hakkavad autotootjad aina vähem müüma autosid, nad müüvad liikuvuskilomeetreid. Selle kaudu saavad autotootjatest suured autorendifirmad. Tarbija käitumismustrite ja mõttemudelite muutus tähistab ka seda hetke, mil autode väljaostmine ja liisimine kaotab mõttekuse. Sõiduvahend valitakse lõpptarbija poolt ad hoc, vastavalt vajadusele, otse tänavalt – just nagu takso. Konkurentsieelise võtmeküsimuseks saavad autorendipunktide geograafilised asukohad, st klient valib sõiduvahendi eelkõige selle järgi, kui kaua ta seda ootama peab, teine valikukriteerium on hind. Kui näiteks Volvo masin asub 0,5 min kaugusel ja Uber on 1 min kaugusel, aga on odavam, siis jääb kliendi otsustada, kui kiire tal on ja kui palju ta soovib liikumiseks kulutada.
Juba praegu on autojagamisel välja kujunenud mitu erinevat mudelit. Esimene neist, „inimeselt inimesele“ (Peer to peer – P2P) mudel toimib siis, kui hulgal inimestel on hulk sõiduvahendeid, mida nad on nõus omavahel jagama. Sellise praktika näideteks võiks olla Relayrides, Getaround ja Eestis ka näiteks Autolevi. Teine, täna kõige tavapärasem mudel on „ettevõttelt tarbijale“ (Business to consumer – B2C). Sellise mudeli alusel töötavad paljud autotootjad (nt BMW, Peugeot, Daimler, GM jt), rendifirmad (nt Hertz, Wecar jt) ja autojagamiskaubamärgid (nt Zipcar StattAuto, GoGet jt). Kolmas võimalus, mis on jõudsas aregu- ja kasvujärgus, on „mittetulunduslik või kooperatiivmudel“ (Not for profit – NFP), kus mõni kogukond (MTÜ vms) leiab, et autojagamine on mõistlik tööriist kogukonna käitumisharjumiste muutmiseks ja loob vajamineva infovahetusplatvormi (või kasutab mõnd olemasolevat tehnoloogilist lahendust). Selle praktikanäideteks võiks olla San Francisco kandis (hetkel veel vaid seal) tegutsev CityCarShare. Sarnaseks näiteks võib olla ka grupp sõpru, kes kamba peale jagavad mingit hulka raudvara.
Mercedes, prototüüp
Eesti roll muutuses
Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB 2015) raames toimus avalik arutelu teemal “Isejuhtivate autode mõju haldusreformile ja avalikele teenustele“. Selleks oli Eesti Koostöö Kogu kokku kutsunud Eesti avaliku teenistuse ja ühiskondlikku mõtte koorekihi arutamaks, milline mõju sellel muutusel võiks Eestile olla ja kuidas me saaksime selles mängus osaleda. Rõõm oli näha ja kuulda, et see idee inspireerib paljusid inimesi väljaspool raame mõtlema ja konkreetseid samme astuma. Riigikantselei juures asub õige varsti tööle rakkerühm, kelle ülesandeks on nimelt selle valdkonna kaardistamine ja konkreetsete tegevuste planeerimine ning elluviimine. Ülevaadet toimunud avalikust arutelust saab lugeda siit.
Lisaks TABil toimunule olen antud temaatika raamistikku juba varasemalt lahti seletanud kultuurilehes Sirp ühes pikemas arutlevas artiklis, mis ilmus kahes osas ja on kättesaadav siit ja siit. Jaapanis hakkavad isejuhtivad sõidukid liikuma juba järgmise aasta 1. jaanuaril. Selle hetkeni, mil Eesti sellele juba liikuvale rongile hüppab ja liikuvusteenuste massrakendamise mudelriigiks saab, on veel pikk tee käia aga hea on näha, et algkiirendus on juba antud. Juba õige pea saame tundma ja nägema neid vilju, mis täna veel paberil on.
Marten Kaevats
Peakuraator,
Tallinna arhitektuuribiennaal 2015 „Isejuhtiv linn“